Jälle tellised ja mört
5 aastat peale pandeemia algust on tööelu teemad jätkuvalt luubi all ja kired töö tegemise sobivaima asukoha ümber ei taha vaibuda. Kui aastat 2 tagasi kuulutas osa maailmast, kuidas füüsiline kontor on hääbumisele määratud nähtus, siis möödunud aastal vaieldi kirglikult selle üle, kui palju üldse peaks lubama töötamist väljapool kontorit.
Meediasse lekitati hulk organisatsioonide siseteateid ja juhte kujutati tegelastena, kes piitsaga töötajaid kontorisse tagasi ajavad. Tõsimeeli arutleti ka, kas need kontorisse tagasi kutsumise kampaaniad ei teeni mitte "pehme koondamise" eesmärki – koroonapandeemia järgselt värvati ehk ülemääraselt palju töötajad ja töötajate kontorisse tagasi sundimine toob kaasa vabatahtliku lahkumise ilma sundkoondamiseta. See konspiratsiooniteooria kõlab küll ütlemata eluvõõralt. Töödisain ei ole näinud ühtegi ettevõtet, kellel oleks viimastel aastatel nii hästi läinud, et oleks ilma tungiva vajaduseta värvanud. Pigem näeme ettevõtteid pead murdmas kuidas vähemaga rohkem saavutada. Ja sugugi mitte ebasoodsa turukonjunktuuri tõttu, aga rohkem tulevikku vaadates – kuidas nutikalt konkurentsieelist saada.
Arvamusliidriteks tituleeritud väitsid ka, et kohustuslike kontoripäevade poliitika on märk halvast juhtimisest. Töödisain ei ole valmis siia päris võrdusmärki panema. Jah, ka meie kogemus ütleb, et nii mitmeski organisatsioonis on kontori vältimine sisekliima teene. Jah, me näeme juhtimiskultuuris üüratut arenguruumi. Aga, olles suhelnud ja nõustanud väga erinevaid organisatsioone, enamasti on kontorisse naasmise poliitika ajendatud koosolemise tõelise väärtuse tunnustamisest. Töödisain pole kunagi varjanud oma kontoriusku. Me tõsimeeli usume, et füüsilise kontori funktsioon on tööpere ühendamine, koostöö ja suhete loomine ja seda juba virtuaalmaailmas korrata ei saa. Meil on aastate jooksul olnud päris tuliseid vaidlusi selle seisukoha pärast. Aga, kui nüüd päris aus olla, siis paar tulihingelist virtuaalkontori pooldajat on oma poe kinni pannud ja veel üks on teinud kannapöörde ning naasnud traditsioonilisema äri juurde. Millest ei saa tingimata järeldada, et need ärid hukkusid füüsilise kontori puudumise tõttu.
Inimesed on sotsiaalsed olendid. Aga meie kogemus kinnitab tarkade teadlaste uuringutulemusi, et sotsiaalsed oskused on alla käinud. Vanad harjumused on visad muutuma. Inimesed on kontoris küll, aga kokku saavad nad Teamsis, mitte füüsiliselt nõupidamisruumis. Selmet silmast-silma asjad selgeks räägitakse nörritatakse üksteist arvamusavaldustega Chatis ja palju tunnevad end seal justkui anonüümse kommentaatorina Delfis – kõik mis sülg suhu toob, läheb kirja, vastaspoole tundeid arvestamata.
Ühte trendi oleme veel täheldanud. Arvamusliidrite juttu kuulates jääb mulje, et noorem põlvkond (Z generatsioon) on kaugtöö usku ja neile mõjub kontorisse kutsumise poliitika kui punane rätik härjale. Meie kogemus ütleb pigem vastupidist: paljud neist, kes pandeemia ajal värvati, koolipingist või värskelt ülikooli lõpetanutena, tahavad kontorisse, sest neil on tunne, et kaugtöö tõttu on nad jäänud oma karjääri esimestel aastatel suures osas varju ja neil on raskusi karjääriredelil ülespoole liikumisega. Nad on edutamiseks valmis ja tahavad olla nähtavad.
Vastuargumentidest üks väga oluline on olnud väide „kontorisse tulemisest saadav kasu ei kaalu üles edasi-tagasi sõitmise ajakulu“. Kindlasti mõnel juhul tõene, aga meie oleme näinud palju tõestust ka vastupidisele: paljud töötajad (mitte ainult Z-põlvkond ;-)) leiavad, et kontorisse tulemine tasub edasi-tagasi sõitmist. Põhjustena tuuakse üles väga erinevaid argumente – kellele on kontorit vaja konkreetse piiri vedamiseks töö ja eraelu vahele, kellel on kontoris paremad tingimused, aga eelkõige tuuakse argumendina välja just suhete tugevdamine ja kiiremad lahendused.
Mida me veel oma rõõmuks eelmisel aastal märkasime? Väga mitmed organisatsioonid võtsid aja, et oma hübriidtöö suunised ja ootuste läbi rääkida. Läbivaks jooneks on konsensus selles osas, et üks suurus kõigile ei sobi. Aga edasine on juba organisatsiooni spetsiifiline, millised ametikohad on paiksed s.t peavad olema kontoris, milliseid töid saab teha kaugtööna, millised tiimid saavad toimetada hübriidselt, kuidas arvestatakse individuaalsed vajadusi nii, et tiimi vaim ja koostöösuhted kannatada ei saaks.
Ehk siis, meie soovitus ka järgmiseks aastaks on: enne kui midagi tegema tormad, alusta küsimusest MIKS? Kui eesmärk on paigas, on palju lihtsam aru saada, mida teha vaja on. Arukaid valikuid uueks aastaks.