Pühendumust asjadega osta ei saa
Olime kohtumisel ja teiselt poolt lauda tuli küsimus: „Öelge mulle, kuidas see teema peaks kõnetama ettevõtet, kellel juba on kontoris barista kohvi, kott-toolid ja töötajate sporditoetus; ettevõtete, kelle bränd on tuntud ja kelle teenuste järgi on huvi üle maailma?”.
Küsimusele ei ole ilus küsimusega vastata, aga kangesti tahaks teada saada, kuidas ettevõttel päriselt läheb. Erinevate ettevõtete töötajatega vesteldes kipub tunduma, et nii mitmeski kohas on ametlikul sotsiaalmeedia kontol kuvatava ja tegeliku elu vahel tohutud käärid. Sotsiaalmeedia kontolt vaatavad vastu värvilised diivanid ja nunnud koerad. Aga töötaja kogemus kujuneb ettevõtte organistsioonikultuuri, füüsilise ruumi ja tehnoloogilise keskkonna sümbioosis, mistõttu hää töötajakogmuse saavutamiseks ei piisa ainuüksi viimase malli kohvimasinast või spordiklubi liikmekaardist. Tööotsijad valivad ettevõtteid väärtuste ja kultuuri põhjal. Meie tore koostööpartner Tiina Saar-Veelmaa on öelnud, et tööõnne valem on tegelikult lihtne: soovime tunda, et see, mida teeme, on mõttekas ja muudab maailma paremaks. Lisaks soovime jätta endast püsiva jälje ning olla töökohal tunnustatud ja hinnatud just sellisena, nagu inimestena oleme.
Ainult presenteerimiseks mõeldud kulla ja karraga tööõnne ei saavuta. Kui teod ja kogu kultuur järgi ei tule, on värvilised diivanid ja nunnud koerad lihtsalt kaunis fassaad, mis lagunenud müüre peidab.
Organisatsiooni väärtusi tajuvad töötajad eelkõige oma juhtide väärtuste ja käitumise kaudu.
Mulle imponeeris väga Alexela tegevjuhi Aivo Adamsoni Personaliuudistele antud intervjuu, kus ta rääkis, kuidas Alexela väärtuste loomisel kaasati töötajad ja kuidas väärtusi ettevõttes kasutatakse: „Need ei ole sahtlisse kirjutatud väärtused. Me iga päev töötame nende järgi. Väärtused ei ole pealesunnitud. Need on inimestes endas. Inimesed on ise välja töötanud ja selles protsessis osalenud. Need on meie väärtused, mitte kuskil suurte juhtide poolt paika pandud.”.
Aga on hulk ettevõtteid, kus juht ütleb: "Mina arvan, et meie organisatsiooni ühised väärtused on sellised ja sellised." ning kõik peavad nende järgi toimima. Või on väärtused juhtkonnas kirja pandud linnukese pärast („see on käsiraamatu nõue”). Töötajad saavad väga ruttu aru, kui ettevõtte väärtused on lihtsalt mingid sõnad paberil, aga päriselu käib teiste reeglite järgi. Kui sõnades väärtustatakse autonoomiat, aga tegelikkuses pigem nõutakse vastuvaidlemata käskudele allumist, siis muutub väärtuspõhine juhtimine farsiks.
Paar päeva tagasi esitleti mulle ühe ettevõtte motivatsioonikingitust kontorisse naasjatele. Nimelised kruusid – kasutaja nimi kruusi siseküljel, välisküljel ringiratast mitu rida väärtusi. Eksite, kui arvate, et kruusiomanik end kõrvust tõstetuna tundis. Hoopis vastupidi. Kruusiomanik ütles, et nad peavad oma kruusid sügavale kappi ära panema, sest väärtused kruusil (näit „lubaduste pidamine” ja „kvaliteet”) ei lähe kuidagi kokku ettevõtte tegelike tarneaegadega ja tõsiasjaga, et lubatud asja saab klient kätte alles kolmandal katsel.
Asjad on toredad, aga mitte kõige olulisemad. Palju olulisem on sellise organisatsioonikultuuri ja keskkonna kujundamine, kuhu inimesed soovivad igal hommikul tulla. Mitte ainult palga pärast, vaid ka juhi, töö mõtte ja ühiste väärtuste pärast. Seda juba asjadega osta ei saa.